Tuumajaamad on kaasaegse elektritootmise oluline osa ja tehnoloogia tipptase, kuid nõuavad põhjalikkust planeerimisel ja käigushoidmisel.
Tuumajaamade ajalugu Euroopas ja mujal
Tuumajaamad on tekkinud pärast Teist maailmasõda, kui hakati uurima tuumaenergia kasutamist elektri tootmiseks. Esimene kord, kui tuumareaktori soojust kasutati elektri tootmiseks, toimus 21. detsembril 1951 eksperimentaalses Breeder Reactor I tuumareaktoris, mis toitis neli elektripirni. 27. juunil 1954 alustas tööd maailma esimene tuumaelektrijaam, Obninski jaam NSV Liidus, mis loodi pilootprojekti raames ja mis tootis elektrit väikses mahus. Esimene tuumajaam, mis oli pühendatud ainult elektri tootmisele, oli Shippingporti jaam Pennsylvanias, Ameerika Ühendriikides. See ühendati elektrivõrguga 18. detsembril 1957.
1970. aastatel levisid tuumaelektrijaamad kiiresti Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Jaapanis. 1986. aasta Tšernobõli katastroofi järel tugevnesid tuumareaktorite turvalisuse nõuded. Alates 2000. aastatest on ehitatud uusi tuumareaktoreid kaasaegsete kõrgema ohutustasemega tehnoloogiatega, samal ajal kui tuumaenergia jääb oluliseks stabiilse elektrienergia allikaks maailmas.
Hetkel töötavad tuumaelektrijaamad
2023. a seisuga on üle maailma 416 töötavat tuumaelektrijaama reaktorit. Eestile on lähim Soome tuumajaamad Loviisa ja Olkiluoto.
Soome tuumaelektrijaamad
Soomes on kaks tuumajaama ja kaalumisel on olnud kolmanda ehitamine. Loviisa tuumajaamas on kaks tuumareaktorit, mis valmisid 1977. ja 1980. aastal. 2023. aastal kiitis valitsus heaks Loviisa tuumajaama eluea pikendamise 20 aasta võrra ehk 2050. aastani. Olkiluoto tuumajaamas on kolm tuumareaktorit ning kõige uuemas reaktoris algas regulaarne elektritootmine 2023. aastal. Kaalumisel on olnud tuumajaama ehitamine Hanhikivi poolsaarele.
Ukraina tuumaelektrijaamad
Ukrainas on neli tegutsevat tuumaelektrijaama, mis annavad umbes ühe kolmandiku riigi elektrienergiast. Peamised jaamad on:
- Zaporižžja tuumaelektrijaam on suurim Euroopa tuumajaam, mis toodab umbes poole Ukraina tuumaenergiast.
- Rivne tuumaelektrijaam, mis hakkas tööle 1981. aastal ja kus on neli reaktorit.
- Hmelnõtskõi tuumaelektrijaam, mille rajamist alustati 1981 ja kus on kaks tuumareaktorit.
- Lõuna-Ukraina tuumaelektrijaam, mille rajamist alustati 1977 ja mis pandi tööle 1983. aastal.
Ukraina tuumaelektrijaamadest on tuntud veel Tšornõbõli tuumajaam, kus toimus 1986. aastal tuumakatastroof. Tänapäeval kasutatakse Tšornobõli ala peamiselt jäätmete ladustamiseks, uuringuteks ja tuumaohutuse jälgimiseks.
Leedu tuumajaamad
Ignalina tuumaelektrijaam on suletud tuumaelektrijaam Leedu idaosas, mis töötas perioodil 1983–2009. Selle asemel plaaniti ehitada Visaginase tuumaelektrijaam, kuid sellele ei olnud piisavalt palju pooldajaid.
Teised tuumajaamad Euroopas ja maailmas
Kas tuumaelektrijaam tuleb ka Eestisse?
Tuumaelektrijaamad tegutsevad 31 riigis ja toodavad umbes kümnendiku kogu maailma elektrist. Enamik neist asub Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias. Ameerika Ühendriigid on suurim tuumaenergia tootja, samas kui Prantsusmaal pärineb umbes 65% elektrienergiast tuumaenergiast, mis on suurim osakaal maailmas.
Tuumaenergia võimalust hakati arutama juba 2006. aastal, kuid erinevatel põhjustel Eesti huvi tuumajaama ehitada vaibus, kuni 2018. aastal hakati jälle tõsisemalt plaane pidama. Praeguseks on pooleli Eesti tuumaenergia programmi teine etapp ehk tehakse ettevalmistusi lepingu sõlmimiseks ja uue põlvkonna tuumajaama ehituseks. Läbitud on võimaluste uurimise etapp ning hinnatud on tuumaenergia potentsiaali Eestis. Tehtud on tehtud põhjalik analüüs, mis käsitleb tuumaenergia kasutuselevõtu tehnoloogilisi, majanduslikke, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja julgeolekualaseid aspekte.
Tuumaenergia kasutuselevõtu ning tuumaelektrijaama Eestisse ehitamise teemal käivad põhjalikud arutelud erinevate spetsialistide ja sidusgruppide vahel. Samuti tehakse aktiivselt koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega. Tuumaenergia arendamisega tegeleb Fermi Energia.