Radioaktiivsus võib olla nii looduslik kui tehislik nähtus. Kuigi radioaktiivsus mängib olulist rolli teaduses, meditsiinis ja energiatootmises, tuleb alati olla teadlik selle võimalikest riskidest nii inimeste tervisele kui ka keskkonnale.
Mis on radioaktiivsus?
Radioaktiivsus on aine võime eraldada radioaktiivset kiirgust oma tuumade loomulikul lagunemisel. See tähendab, et radioaktiivne aine muutub aja jooksul, vabastades protsessi käigus alfa-, beeta- või gammakiirgust. Enamasti on ainetel nii stabiilseid kui ka radioaktiivseid isotoope. Avastatud on 118 erinevat keemilist elementi ning iga element esineda mitmel kujul ehk isotoobina. Kokku on teada üle 3000 isotoobi ning enamik neist on radioaktiivsed.
Radioaktiivsuse avastaja, Henri Becquerel, märkas 1896. aastal, et uraanisool kiirgab nähtamatut kiirgust. See avastus andis aluse radioaktiivsete elementide uurimiseks ja praktiliseks kasutamiseks. Hiljem täiendasid seda Marie Curie koos abikaasa Pierre’iga, avastades uusi radioaktiivseid elemente ja panustades oluliselt radioaktiivsuse uurimisse.
Radioaktiivsuse liigid
Radioaktiivsed kiirgused jaotatakse otseselt ioniseerivateks ja kaudselt ioniseerivateks kiirgusteks. Otseselt ioniseerivad kiirgused hõlmavad alfa-, beeta- ja gammakiirgust. Kaudselt ioniseerivaks kiirguseks loetakse neutronkiirgust, mille ioniseeriv toime tuleneb suutlikkusest ergastada tuumasid ja sundida neid lagunema.
Radioaktiivse kiirguse allikad
Valdav osa radioaktiivsest kiirgusest ehk radiatsioonist saame looduslikest allikatest. Suurim radioaktiivse kiirguse allikas on radoon, mis annab ligi poole kogu doosist. Olulise osa moodustab ka looduslik taustkiirgus.
Tehislikest allikatest on puutume kokku radioaktiivse kiirgusega meditsiinivaldkonnas, näiteks röntgeniuuringud ja muud raviprotseduurid. Tehiskiirguse allikateks on veel tuumakatastroofid, tarbekaubad ning radioaktiivsed heitmed tuumakatsetustest, tuumaenergeetikast, militaarehitistest, tööstusest ning meditsiini- ja teadusasutustest.
Mõned inimesed saavad täiendavat radioaktiivset kiirgusdoosi ka oma töö tõttu (sh radioloogiatehnik), eriti lennunduses ja kaevandustes, kus kokkupuude kosmilise kiirguse või radooniga on tavapärasest suurem.
Kuidas radioaktiivsust mõõdetakse?
Radioaktiivsust ei ole võimalik ise tajuda ning seda saab mõõta vaid spetsiaalse mõõteaparaadiga. Radioaktiivsust mõõdetakse Keskkonnaameti korraldusel üle Eesti paljudes punktides. Lisaks on radioaktiivsuse mõõtmiseks võimalik kaasata spetsialiste. Ka AS ALARA tegeleb ioniseeriva kiirguse ja radioaktiivse saaste mõõtmisega.
Radioaktiivsusega seotud ühikud
Radioaktiivsusega seotud ühikud aitavad mõõta ja kirjeldada radioaktiivse kiirguse intensiivsust, kogust ja mõju.
Igal radioaktiivsel elemendil on oma lagunemiskiirus, mida mõõdetakse radioaktiivse aine aktiivsuse ühikuga, bekrell (Bq).
Ioniseeriva kiirguse doosi mõõtmiseks kasutatakse ühikut grei (Gy).
Kiirguse mõju organismile väljendatakse siivertites (Sv), mis arvestab kiirguse tüüpi ja ohtlikkust.
Radioaktiivsuse mõju
Radioaktiivsusel on mõju inimese tervisele. Radioaktiivse kiirguse tagajärg sõltub eelkõige doosist ja selle kestusest.
Ühekordse suure kiiritusdoosi korral tekivad mõne päeva jooksul tervisekahjustused: naha punetus, iiveldus ja oksendamine. Suurem radioaktiivse kiirguse doosi korral võivad olla aga ka tõsisemad tagajärjed, kõige hullemal juhul võib see lõppeda surmaga.
Kuidas kaitsta end radioaktiivse mürgituse eest?
Oluline on olla teadlik, kuidas on võimalik radioaktiivsuse varajane avastamine ja kuidas ennast kaitsta radioaktiivse mürgistuse eest.
Keskkonnaameti juhtimisel viiakse läbi kiirgusseiret, mis võimaldab ohu korral tegutseda operatiivselt ja teavitada elanikke radioaktiivse saaste levikust.
Eestis kasutatakse radioaktiivse kiirgusohu avastamiseks kahte tüüpi mõõteseadet:
- automaatsed kiirgusseirejaamad, mida on üle Eesti 15;
- filterjaamad, mida on üle Eesti 3.
Kui teatatakse kiirgusõnnetusest, siis tuleb järgida Päästeameti soovitusi:
- Varju kiiresti siseruumidesse ja jälgi ametlikke juhiseid. Kui oled viibinud saastunud alal, eemalda saastunud riided, aseta need kilekotti ja tõsta välisruumi. Püsi varjus, kuni teatatakse, et kiirgusoht on möödas.
- Püsi siseruumides ning veendu, et välisõhk sisse ei pääseks, ja sulge uksed, aknad, ventilatsioon ja korstnasiibrid.
- Kui viibid radioaktiivselt saastunud aladel, kaitse hingamisteid ja nahka. Selleks pane märg riie suu ja nina ette ja võimalusel kata keha katvate riietega.
- Ära söö, joo ega suitseta saastunud alal.
Oluline on ka teada, milline on radioaktiivsuse märk, millega tähistatakse kõrgemat radioaktiivsust, et vältida ohtlikku kokkupuudet. Kui märkad radioaktiivsuse märgiga eset, siis tuleks sellest teavitada ja tegutseda vastava juhise järgi.